Autor: Karin Paulus

Areen
 
Foorum valitud publikule
VERTIGO: Hunnitu, kuid veidi õõva tekitav vaade sügavikku, kus sõidavad üles-alla lillepotid ja kiiskab kassikuld. INGMAR MUUSIKUS

Uues ostlemiskeskuses saab rikas inimene väärikalt patseerida, konstateeris Karin Paulus fakti.

Äsja avati aplombikalt Tallinnas Narva maan­teel, postimaja ja endise ETKVLi vahel hiiglaslik äri- ja elumaja. Lisaks poodidele ja büroodele on kompleksis suisa 196 korterit. Kogu kupatus peaks päris valmis saama sügiseks. Et asukoht on kesklinn, siis tundub uue hoone arhitektuur olevat suisa provokatiivne. Maja on tänavafrondi suhtes viltu, edevate sakiliste rõdudega, lisaks veel paras annus kulda ja karda.
Projekt algas kolm aastat tagasi ning maja pidi valmis saama juba novembris, s.t enne magusat jõuluostlemist.

Võrreldes vastas asuva Viru Keskusega on vähem rõhku pandud tšillivatele noortele ja juhuslikele poodlejatele. Foorumi potentsiaalne klient on kallimaid brände ja vaiksemaid shopp’e eelistav uusrikas, nagu kersti ­Tootside ja Imre Kosedega avamine tõendas. Üks moto­dest kõlabki: “Foorum ei paku kõike kõigile.”
Majale pani nime samas kohas paiknenud kino järgi arhitekt Hanno Grossschmidt, kes on koos veidi hiljem liitunud Tomomi Hayashiga maja autor. Muide, Grossschmidti büroo arhitektkond ongi üpris rahvusvaheline. Kaasa löövad lisaks eespool nimetatutele seal veel Liis Voksepp, Simone Leuenberger, Yoko Azukawa.
Tahan Hannolt teada, miks Foorumi maja on ikka selline vildakas. Kas sellepärast, et paistaks Raine Karbi postimaja ja et bussid saaksid keerata?
“Ehitusjooned olid detailplaneeringuga antud.” Grossschmidt arvab, et ilmselt seepärast, et ­bussid näeksid keerata ja et seal on ka ­bussipeatus. “Aga on olnud ka plaan, et mööda ­Hobujaama täna­vat hakkab sõitma tramm ja et tramm saaks pöörata.”

Stilistika puhul oli Grossschmidtile tähtis luksuslikkus ning väljapeetud olek. Eeskujuna mainib ta mitu korda kahe maailmasõja vahelist luksuslikku art déco’d, mida, kui päris aus olla, on Foorumi arhitektuurist üsna keerukas üles leida. Fassaadi kuld on tegelikult klaasi taga olev metallvõrk. “See peaks aja jooksul tõmbama natuke tumedamaks, nagu elus materjal. Selle leiutasin ise. Arendaja mõtles väga palju kaasa, aga arhitektuurses küsimuses usaldas täielikult meid, kuidas see ikka hästi toimima saaks, millised peaks olema funktsioonid, mis need tõmbenumbrid. Siksakiline fassaad oli seega otstarbekas. Samuti haakus geomeetriline lähenemine kino ja ka suurlinna teemaga, sest art déco on ju suurlinna stiil.”
Kas Eestis pole metropol veidi wannabe teema? Pole ju vajadust suurlinlike pilvelõhkujate järele?
Hanno: “Võib-olla. Samas on Eestis mastaabid teised, olemas on kesklinn, perifeeria, maa. Kuigi eesti muu maailma mõttes on kõik üks maa, on Eesti mõttes, väiksemas skaalas, siin kõik olemas.”
Kas Foorumit võiks pidada läheduses paikneva õhulise klaasfassaadiga Lootsi maja “sugulaseks”? “Ei, minu arust on nad täitsa erinevad. Siin käis oma stilistika otsimine, siis tekkisid sakid fassaadile, mis tekkisid seepärast, et hoone natuke keeratud ja et korteritest oleksid veelgi paremad vaated,” leiab Hanno.
Grossschmidti arhitektuuribürool on olulisematest töödest praegu pooleli üks büroohoone Rotermanni kvartalis ja Mahtra talurahvamuuseum (sel peaks algama varsti riigihange).

Eriti pilkupüüdev on Foorumi keskuse siserõdude ja klaassillakestega poodlemistänav. Sisekujunduse peamiseks autoriks on Hannes Praks, mõnda aega oli tema kompanjoniks selle maja juures ­Margus Tammik. Et mahud olid juba eelnevalt väga selgelt paigas, siis ei tegelenud Praks ja Tammik mitte niivõrd sisearhitektuuri kui just
-kujundusega. Praks kasutab oma loome iseloomustamiseks v äljendit “art déco läbi kolhoosiesimehe seinakapi”, mõeldes sellega kuldse ja punase puidu kombinatsiooni. Muidugi oli nii kalli projekti puhul tähtis lisaks atraktiivsusele ka ajatus.
Lisaks Praksi ja co loodud liikuvate riiulitega kin­ga- ja “elustiili”-poodidele näeb kineetilisi objekte siingi. Justkui humoorika hommage’ina Ülo Soosterile ja Faberge’ile pöörleb ühes nurgas hiiglaslik kuldmuna (uusrikka unistus) ja kaubatänava kohal kõrges aatriumis sõidavad üles-alla lillepotid. Praks: “Ma arvan, et sain liikuvate objektide vaimustuse siis, kui ma Kõresaare ja Kotoviga kambas olin ja nad seda porganditega paviljoni Hannoveri tegid. Võib-olla nad ongi minu õpetajad,” irvitab Praks. Sisearhitekt rõhutab, et ta püüab disainiajakirju mitte eriti vaadata, aga mingid teemad on ikka “õhus”.
Praegu tundub, et võrreldes Viruga Foorum vaenu ei õhuta. Bussipeatusi ega tänavat ei ole alla neelatud, keskusest saab hõlpsasti minna ka mööda, mitte ainult “läbi”. Aga kuidas Foorum kui ehituskunstiteos kesklinna, teisele poole peapostkontorit tuleva Indrek Allmanni kavandatud majaga, aga eriti just kujuneva Rotermanni kvartaliga sulandub, on veel raske öelda. Püütud on siiski anda parim.